Teel Mäetagusele. Mäe leidsime kergesti üles, aga kuidas mäe taha pääseb?

Teel Mäetagusele. Mäe leidsime kergesti üles, aga kuidas mäe taha pääseb?

Juhtus nii, et sõit Võsult Mäetagusele kestis kaks korda planeeritust kauem. Meil oli abiks kaart, GPS ja lõpuks ka veel politseinikud, kes koos Andrega kaarti uurisid ja meid “juhatasid”, öeldes, et kui meil kütust on, siis sõitke läbi kaevanduse. Ei abistanud kahjuks suunavad sildid, mis oleks võinud kahtlemata olemas olla. Ühel hetkel saime aru, et olime sattunud Ida-Virumaa tühermaale. Valitud tee, mis alguses oli ainult natuke auklik ja mõne aja pärast ainult lai kruusane tee, lõppes meie jaoks kummastava pildiga – kauni karjäärijärve vaatega. Teiselt poolt järve tee küll jätkus, kuid kuna meil paati kaasas polnud, keerasime otsa ümber. Aga Mäetagusele me jõudsime ja vastu võeti meid soojalt, justkui oleks aimatud teeliste kannatusi ja väikest näljatunnet. Mäetaguse naised pakkusid suupisteid ja kohvi-kooki, rääkisime oma ekslemisest teel ja nad ütlesid, et iga teine artist helistab neile ja ütleb, et on nüüd sealsamas, kus meie olime.
Aga kontsert oli jälle eriline! Intiimne ja võimendamata. Otsustasime esineda väikeses saalis ilma helitehnikata, aken mõisaparki avatud, kust kostus linnulaulu. Sume suveõhtu.

Hedvig Hanson ja Andre Maaker "Puudutus". Mäetaguse mõis, 17. juuli 2014

Hedvig Hanson ja Andre Maaker “Puudutus”. Mäetaguse mõis, 17. juuli 2014

Enne kontserti kohtasin Mäetaguse poetessi, Virve Osilat, kes mulle oma kaks luulekogu kinkis. Tegime kohe paar luuletust improvisatsiooniliselt lauluks ja tundus, et üks neist luuletustest jääbki kindlasti meie repertuaari.
Kingituseks veel põllulilli ja minu lemmikuid – preeria kellukesi. Aitäh vastuvõtjatele!

Virve Osila ja Hedvig Hanson. Mäetaguse mõis, 17. juuli 2014

Virve Osila ja Hedvig Hanson. Mäetaguse mõis, 17. juuli 2014